Keskkonnaõiglus

Environmental Justice

Kas loodusel saab olla õigusi?

“Loodus ehk Pacha Mama, kellest elu paljuneb ja ilmale tuleb, omab õigust täielikule austusele oma olemasolu vastu ning enda elutsüklite, struktuuri, funktsioonide ja evolutsiooniprotsesside säilitamisele ja taastamisele. Kõik isikud, kogukonnad, rahvad ja rahvused võivad ametiasutuste poole pöörduda palvega tagada looduse õiguste täitmine. (…)” Artikkel 71, peatükk 7, Looduse õigused – Ecuadori 2008. aasta põhiseadus.

Ecuador oli esimene riik maailmas, mis kirjutas looduse õigused 2008. aastal oma põhiseadusesse. Järgmisel aastal tegi seda Boliivia. Mõlemad põhiseaduse muudatused olid ajendatud keskkonnaõigluse liikumiste poolt. Andide piirkond on looduse õiguste tunnustamisel aktiivsust üles näidanud ettepanekutega Ladina-Ameerikas ja ÜROs. Huvi looduse õiguste tunnustamise vastu on viimaste aastate jooksul ülemaailmselt riiklikul ja kohalikul tasemel kasvanud, muuhulgas Indias, Mehhikos, Ameerika Ühendriikides, Nepalis, Uus-Meremaal ja Türgis.

Looduse õigused sätestavad ökosüsteemide ja looduslike kogukondade (sh inimeste) õiguse eksisteerida ja säilitada oma iseloomulikud jooned, ilma et neid peetaks üksnes ekspluateeritavaks varaks. Selles punktis erineb Maa õigussüsteem klassikalisest keskkonnaõigusest, mille kohaselt tuleks loodust kaitsta vaid siis, kui viimase mõjutamine ohustab inimkonna olemasolu.

Teksti autor: Alessia Romeo – Cies Onlus

Mis on põlvkondadevaheline ja põlvkonnasisene õiglus?

Põlvkondadevahelise õigluse põhimõte tuleneb keskkonna jätkusuutliikuse (keskkonnahoidlikkuse) põhimõttest, kuigi see nihutab tähelepanu arengult õiglusele. J. M. Alier on käsitlenud ressursside või elurikkuse kasutamise ökoloogilist jaotust ja kantavat koormat, nagu saastus.

Ökoloogiline jaotus võib esineda ajas (erinevate põlvkondade vahel) ja ruumis (erinevate kohtade vahel samal ajal). Seda tüüpi jaotuse näiteks on aatomienergia: see on kasulik (nii kaua, kui ei toimu õnnetusi) praegustele põlvkondadele, mille eest tasuvad tulevased põlvkonnad, kes peavad tegelema radioaktiivsete jäätmetega.

Eluliselt oluline aspekt on süsinikuruumi või süsinikueelarve kasutamine.

Rohkem kui sajandi kestnud industrialiseerimise jooksul on Põhja riigid heitnud atmosfääri nii palju CO2, et see piirab drastiliselt tulevaste põlvede võimalikku süsinikuruumi. Tulevased põlved peavad tegelema juba toimuvate, kuid pöördumatute muutustega. Kui seame esikohale õigluse, siis tunnistame seda, et mõnedes maailma osades nauditakse kõiki arengust saadavaid kasusid (ohutu, mugav eluase, energia, kõrge elustandard ja tarbimine), samas kui teised maksavad kinni kõik kulud, nagu kliimamuutuse kriitilised piirkonnad, mida otseselt ähvardab kliimamuutus.

Põlvkondadevahelise õigluse põhimõtet peab seega tihedalt siduma põlvkonnasisese õiglusega. Koormuse ja kasude võrdsema jaotuse teema võttis 2011. aastal üles veel üks Lõuna riik, Ecuador, plaaniga säilitada Yasunì metsad, mis on kogu maailma bioloogilise mitmekesisuse ja hapniku reservid, kuid tingimusel, et maailm jagab koormat, mis tuleneb ammutamata jäetud naftast saamata jäänud tulust. See julge projekt leidis vastukaja kogu maailmas. Kuigi president Correa kuulutas projekti 2013. aastal ebaõnnestunuks (esialgu liitunud riikide täitmata kohustuste tõttu), oli see siiski tõelise rahvusvahelise solidaarsuse algatus, näide, kuidas jagada kulud ja tulud õiglaselt praegu ja tulevikus.

Teksti autor: Irene Fisco – Cies Onlus

Keskkonnaõiglus

Keskkonnaõiglus tähendab üldiselt kogukondade ja kodanike õigust elada puhtas ja tervislikus keskkonnas oma soovide ja tavade järgi ilma, et neid kahjustaks või mõjutaks mingi majanduslik või tööstustegevus.

Keskkonnaõiglus on kohalike kogukondade ja aktivistide vastus tööstustegevusele ja ressursside ammutamisele, (näiteks kaevandamine, tammide rajamine, raadamine, aatomielektrijaamade, põletustehaste ja jäätmekäitlusalade ja muu sellise rajamine) ebavõrdne jõuvahekord maailmakaubanduses ja demokraatia puudumine.

Esimestena kasutasid seda kontseptsiooni oma igapäevases võitluses mustanahaliste ja latiinode kogukonnad Ameerika Ühendriikides 1980ndatel. Nad mõistsid hukka oma naabruskonna saastamise ja elutingimuste halvendamise ning selle, et tehased ei koristanud ära tekitatud reostust ja riik ei hüvitanud tekkinud kahju. Nad tõmbasid tähelepanu keskkondlikule rassismile, seosele saastuse, rassi ja vaesuse vahel ning näitasid, kuidas nad kannatavad ebaproportsionaalselt keskkondlikult ohtlike tegevuste tõttu, kuna neil on vähem majanduslikke alternatiive ning poliitilist ja majanduslikku võimu. Selle probleemi lahendamiseks defineeris Ameerika Ühendriikide Keskkonnakaitse Amet keskkonnaõigluse järgmiselt: „Kõigi inimeste õiglane kohtlemine ja mõistlik kaasamine olenemata rassist, nahavärvist, soost, rahvusest või sissetulekust, mis puudutab keskkonnaseaduste, -määrtuste ja -poliitikate väljatöötamist, rakendamist ja jõustamist“.

Seejärel läks keskkonnaõigluse kontseptsioon liikvele üle maailma, inspireerides ja rikastudes paljude teiste inimrühmade ja nende võitluse kaudu. Lõuna-Aafrika keskkonnaõigluse võrgustiku foorum defineerib keskkonnaõigluse „sotsiaalse muutusena, mille eesmärgiks on rahuldada peamisi inimvajadusi ja parandada meie elukvaliteeti […]. Sidudes sotsiaalse ja keskkonnaõigluse probleemid, on keskkonnaõigluse eesmärk seista vastu võimu kuritarvitamisele, mille tõttu vähemkindlustatud inimesed kannatavad teiste ahnusest tekkinud keskkonnakahjudest tulenevate tagajärgede all“.

Nagu Lõuna-Aafrika võrgustik selgitab, käivad keskkonna- ja sotsiaalprobleemid alati käsikäes, sest need on kogukondliku elu lahutamatud sfäärid. Nagu linnakogukonnad nii ka paljud maapiirkondade kogukonnad, kelle elu ja elatusallikaid mõjutavad tugevalt kaevandamine, raadamine, tammid, tööstuslik saastamine, aatomielektrijaamad jms, on võidelnud aastakümneid, et säilitada oma elukoht. Veest, mineraalidest või väärispuidust rikastest metsadest välja aetud põlisasukad – see on laialt levinud näide keskkonnaõigluse puudumisest. Niisugused juhtumid on sagedased ka piirialadel, kus inimestel on vähem otsustavust vastu hakata või kus nende häält on kõige vähem kuulda ja kus neid kõige vägivaldsemalt maha surutakse.

Viimastel aastakümnetel on loodusvarade ammutamine suurenenud drastiliselt. Eesmärgiks on rahuldada väikese osa maailma elanikkonna (nn põhjapoolkera) tarbimissoovid ja akumuleerida kasum hargmaiste korporatsioonide kätte. Selgeks on ka saanud, et keskkonda puudutav ebaõiglus ja üleilmne ebavõrdsus on sama mündi kaks külge: kui praegu kuulub 48% maailma rikkusest 1% elanikkonnast, siis maailma rahvastiku majanduslikult vähemkindlustatud elanikkonnale kuulub 1%. Irooniliselt, kõige suurema keskkonnakahju ja saastuse all kannatavad just need piirkonnad, mida ka kliimamuutused kõige enam mõjutavad. Need piirkonnad on vastuvõtlikud erosioonile, üleujutustele jms

Teksti autor: Daniela Del Bene – CeVi

Keskkondliku ebaõigluse näited

Toome teile viis näidet keskkondliku ebaõigluse kohta, mis pärinevad keskkonnaõigluse ja vastupanu globaalsest atlasest. Nii saab selgeks, kuidas erinevad keskkonnakasutuse ja sotsiaalmajanduslikud aspektid on omavahel seotud ning rõhutada, kui oluline on mõista keskkonnaõiglust nii kohaliku kogukonna kui ka globaalsest vaatenurgast.

  • Maa hõivamine ja kaubandus: Etioopia Gambela piirkond on valitsuse huviorbiidis, kuna siia soovitakse meelitada välisinvestoreid. Peamiselt oodatakse välisinvestoreid põllumajandussektorisse (suhkruroo istandused, suhkru tootmine ja eksport). Investoritele pakutakse maksusoodustusi, masinate imporditollimaksust vabastamist, lihtsalt saadavaid pangalaene, odavat elektrit ja vett (seotud vastuolusid tekitava Gibe III tammiga). Siin on kogu maast müügis või juba antud investoritele 42%. Investorite tegevus on viinud raadamiseni ja tuhandete inimeste ümberasustamisele hirmutamise ja vägivallaga.
  • Põllumajandustoksiinid ja tervis: 1996. aastal tõi Monsato korporatsioon, mis kontrollib täielikult sojatootmist Argentiinas, riiki sisse erilise transgeense soja teisendi Roundup Ready soy (RR), mis viis suurte monokultuursete alade tekkimisele. See GMO teisend on resistentne mõnede herbitsiidide (nt Roundup) suhtes, võimaldades nii rohkem kasutada pestitsiide. Selle teisendi sissetoomine on põhjustanud mitmeid sotsiaalseid ja keskkonnaprobleeme: koduturule mõeldud toiduainete tootmine on vähenenud, põllumehed ja nende pered on sunnitud maapiirkonnast lahkuma ja oluliselt on suurenenud väga mürgiste, õhust pritsitavate põllumajandustoksiinide kasutamine ning laiaulatuslik raadamine.
  • Hüdroelektrijaamade tammid ja riigi vägivald: Ilisu tammiprojekti (osa Kagu-Anatoolia projektist (GAP) Kurdistani piirkonnas Türgis) realiseerimisega soovitakse saada juurde 1200 MW hüdroenergiat. Reservuaar hakkab laiuma umbes 300 km2 Tigrise orus, võttes enda alla ka arheoloogilised objektid ja linnad. Kodanikuühiskond ja Kurdistani kogukonnad kaebavad tammi ehitamise tagajärgede pärast, kuid keskvalitsus ei kuula ja surub protesti jõuliselt alla.
  • Transporditaristu ja militariseerimine: Torino-Lyoni kiirraudtee (TAV) on kavandatud 220 km/h raudteeliinina ja võimaldab luua ühenduse Itaalia ja Prantsusmaa kiirraudteevõrgustike vahel. Seda kava on palju kritiseeritud nii seetõttu, et ta mõjutab looduslikult väga tundlikku piirkonda, kuid ka projektiga seotud arvatava korruptsiooni tõttu. NO TAV-liikumine on soovitanud transpordipoliitika muutmist, kuid see on viinud ainult paljude aktivistide arreteerimiseni.
  • Nafta ammutamine, inimõigused ja saastamine: Nafta on Nigeeria peamine tuluallikas. Toornafta ammutamine müügiks algas 1958. aastal. Alates sellest ajast ei ole piirkonnas rahu olnud. Õhk, pinnas ja veekogud on saastatud, kuid selle heastamiseks ei ole rakendatud mingeid abinõusid. Hävitatud elatusallikate eest on hüvitist makstud vähe või üldse mitte. 2011. aasta UNEPi aruande kohaselt ei suutnud Shell Oil Company, mis on üks suurimatest nafta pumpamisega seotud ettevõtetest selles piirkonnas, täita korporatsiooni eeskirju ning jättis ka riigis kehtivad seadused täitmata. Veekogude kartsinogeensete ainete sisaldus leiti olevat 800 korda suurem kui WHO standardid ette näevad. Kokkuvõttes on naftaväljadest saanud hargmaiste naftakompaniide keskkonda hoolimatu suhtumise metafoor. Seotud keskkonnamõjud ilmnevad sageli ka tootmisprotsessis, viies konfliktide, vägivalla ja tapmisteni.

Teksti autor: Daniela Del Bene – CeVi