Kliimamuutus

Climate Change

Kliimamuutuse erinevad põhjused

Et mõista looduslike ja inimtegevusest põhjustatud tegevuste mõju praegusele kliimamuutusele, tuleb võtta arvesse nende muutuste ajaskaalat.

The Earth’s climate has been constantly evolving at varying rates since the very beginning, yet these fluctuations have been slow in comparison to the current one. It is important to consider the speed of this variation, the so-called “timescale” of the changes, in order to understand the different contributions of natural and anthropogenic activities to current climatic changes.

Keskmist temperatuuri reguleerib sissetuleva ja väljamineva energia tasakaal, mis määrab Maa energiabilansi. Seega võib kliimamuutuseni viia iga tegur, mis põhjustab pikema ajaperioodi (aastakümned või rohkem) jooksul sissetulevas või väljaminevas energias muutusi.   Mõned neist teguritest võivad olla kliimasüsteemi loomulikud või “sisemised” tegurid, näiteks muutused vulkaanilises tegevuses, päikesekiirguse tugevus või Maa asukoht Päikese suhtes. Teised on kliimasüsteemi välised põhjused ning neile viidatakse kui “kliimamõjuritele”, mis sunnivad või tõukavad kliimat uue pikaajalise seisundi suunas. Muutuse põhjusest olenevalt võib see olla kas soojenemine või jahenemine.

Erinevad tegurid mängivad rolli erinevatel aegadel ning mitte kõik Maa kliimat kauges minevikus mõjutanud faktorid pole praeguse kliimamuutuse seisukohalt olulised. Praeguse kliimamuutuse juures mängivad rolli kaks looduslikku tegurit, milleks on muutused päikesekiirguses ja vulkaanilises tegevuses. Need tegurid mõjutavad peamiselt sissetuleva energia hulka. Suured vulkaanipursked, millest vallandub tohutul hulgal tolmu ja sulfaate, jahutavad atmosfääri, kuid need nähtused on episoodilised ning nende mõju kliimale on suhteliselt lühiajaline (mõnest kuust mõne aastani). Muutused päikesekiirguses on eelmiste sajandite jooksul kliimale mõju avaldanud, kuid alates tööstusrevoutsioonist on kasvuhoonegaaside suurenenud sisaldus atmosfääris “kliima forsseerimisse” kümme korda suurema panuse andnud kui päikesekiirguse tugevuse muutumine.

Kliimale võib lühiajalist mõju avaldada ka ookeanide hoovuste vaheldumine või üldtsirkulatsioon (nt El Niño nähtus). Hoovustest sõltuvad kuumemad aastad, tugevamad põuad või tugevamad sajud on inimtegevuse seisukohalt olulised, kuid selline loomulik kliimasisene variatsioon ei avalda kliimale pikaajalist mõju. Inimtegevusest tingitud kliimamõjurid, peamiselt kasvuhoonegaaside lisandumine atmosfääri, avaldab aga kliimale pikaajalist mõju.

Teadlased usuvad, et viimase 50 aasta jooksul toimunud temperatuurimuutusi ei saa seletada ainuüksi looduslike muutustega. Arvutimudelite abil on taasloodud erinevaid kliimamõjureid (nii looduslikud kui inimtegevusest tingitud), esmalt veendudes, et need mudelid oleksid võimelised lähiminevikus täheldatud temperatuurimuutusi reprodutseerima. Kui neis mudelites on kasutatud ainult looduslikke kliimamõjureid (näiteks päikesekiirguse tugevuse varieerumine ja vulkaanipursked), siis ei ole need võimelised viimase viiekümne aasta jooksul toimunud temperatuuri soojenemist reprodutseerima. Aga kui on lisatud inimtekkelised kliimamõjurid (kasvuhoonegaasid), siis suudavad mudelid hiljutisi atmosfääris ja ookeanides aset leidnud temperatuuritõuse reprodutseerida.

Kui looduslikke ja inimtekkelisi kliimamõjureid omavahel võrrelda ilmneb, et inimtegevuse tagajärjel atmosfääri sattunud tohutu süsihappegaasi kogus viimase viiekümne aasta jooksul on kindlasti kõige suurem kliimamõjur.

Teksti autor: Stefano Caserini – Istituto Oikos

Kas me kõik oleme CO2 taseme kasvu eest võrdselt vastutavad?

Me kõik elame samal planeedil ning üks aspekt, mida me teiste Maal elavate elusolenditega jagame on meid kõiki mõjutavad heitgaasid, mis planeedi kliimale mõju avaldavad. Kliimamuutust mõjutavad kasvuhoonegaasid levivad Maa atmosfääris väga kiiresti. Seetõttu toob kliimamuutus mõnede Maa piirkondade jaoks kaasa tõsiseid tagajärgi olenemata kohtadest, kust heitmed pärinevad. Kuidas mõõta iga riigi vastutust kasvuhoonegaaside heitkoguste ning sellest tuleneva kliimamuutuse ees?
Kõige tähtsam on mitte kedagi süüdistada, kuna enne eelmise sajandi keskpaika kujutasid vaid vähesed ette, et kliimamuutus võib kujuneda üheks suurimaks inimelu ohustavaks teguriks Maal.  Samas tuleks rahvusvahelistel kliimateemalistel läbirääkimistel arvestada iga riigi vastutusega. Peamiseks eesmärgiks on võimalikult õiglasel viisil välja selgitada, milliseid meetmeid võiks iga planeedi elanik, iga piirkond ja valitsus rakendada heitkoguste vähendamiseks. Eesmärgi seadmiseks on kolm peamist kriteeriumit.

Esimene kriteerium mõõdab iga riigi kasvuhoonegaaside heitkogust elaniku kohta. Et heitgaaside emissioon lõppeks enne, kui tehtud kahju pöördumatuks muutub, peavad need emiteeritud kasvuhoonegaaside kogused aja jooksul ühtlustuma ja langema hakkama.

Ent kuidas mõõta iga riigi heitkoguseid lähtuvalt toodete elueast? Osad heited tulenevad toodete valmistamisest, samas võidakse need tooted ära tarbida hoopis teistes riikides. Kas niisugused heited tuleks omistada tootvale või tarbivale riigile?

Teine kriteerium on olemuselt ajalooline: see on industrialiseerimine, mis on kliimamuutust põhjustavate heidete peamiseks allikaks. Industrialiseerimine algas erinevates riikides erineval ajal (mõnedes riikides pole see veel alanud). Õiglaseks kasvuhoonegaaside emissiooni arvutamiseks peaks iga riigi poolt üle kahe sajandi jooksul atmosfääri kogunenud CO2 heitkoguste arvutamisel (hinnangud on muidugi küllaltki üldised) arvesse võtma ajaloolist vastutust.

Kolmandaks, mõned riigid on nüüdseks tööstusliku arengu kõige intensiivsemast faasist möödas. Sellest annab tunnistust mitmete keskkonda saastavate tootmistegevuste üleviimine välismaale. Paljude riikide majanduslik areng sõltub endiselt tootmisest, mis tekitab kliimamuutust põhjustavaid heiteid, samal ajal, kui need riigid ei oma keskkonnasõbralikku tehnoloogiat ega oskusteavet, mis on kujunenud tööstuslikult arenenumate riikide monopoliks.

Seega, kui hakata välja arvutama, kui suur on iga riigi osakaal kliimamuutust põhjustavate heidete tekitamisel ning kui palju on igal riigil lubatud toota, enne kui ületatakse pöördumatu kahju piirmäär, tuleb arvestada veel industrialiseerumisfaasis olevate või arengust mahajäänud majandustega. Need kolm faktorit peaksid olema aluseks kliimamuutuse vältimiseks loodud ühisele tegevuskavale.

Teksti autor: Guido Viale – Cies Onlus

Kliimamuutuse lühi-, keskmise- ja pikaajalised mõjud

Viimaste aastakümnete jooksul on kliimamuutus kõikidel mandritel inimestele ja loodussüsteemidele mitmesugust mõju avaldanud; globaalse soojenemise suurenedes on lähiaastail oodata juurde erinevaid lühiajalisi mõjusid. Paljud maismaa-, magevee- ja mereliigid on kliimamuutuse tõttu muutnud oma geograafilisi levialasid ja rändetavasid.

Praegune kliima muutub kiiremini kui varem ning see teeb liikide kohanemise raskemaks. Seetõttu eeldatakse, et globaalne soojenemine avaldab suurt mõju elusliikide väljasuremisele.

Paljudes Maa piirkondades põhjustavad muutused sademete hulgas või mägiliustike konsistentsis omakorda muutusi veekogudes, mõjutades nii veeressursside kvaliteeti ja hulka. Peaaegu kogu maailmas on liustike suurus kahanenud ning Põhja-Jäämere paakjää sulab suvel kiiremini.

Inimühiskondade seisukohast raskendab kliimamuutus juba olemasolevaid kriitilisi probleeme (vaesus, toidupuudus, kehv maakorraldus, sõdadest põhjustatud rahvastikuränded, jne), mõjutades eelkõige just kõige vaesemaid ja haavatavamaid inimesi. Ekstreemsed ilmastikunähtused nagu kuumalained, põuad ja tormid on need, mis üleujutuste, metsapõlengute, põllumajandusliku saagi vähenemise ning hoonete ja infrastruktuuri hävimise näol elamistingimustele otsest mõju avaldavad. Kaudsemate tagajärgede hulka kuuluvad aga toiduhindade tõus ja ränne.
Globaalse soojenemise jätkumine suurendab tõsiste, laialdaste ja pöördumatute mõjude tõenäosust. Võttes arvesse, et ametlike allikate kinnitusel on ülemaailmne temperatuur tõusnud (võrreldes tööstuseelse ajaga keskmiselt umbes 1°C võrra), siis on tagajärjed vältimatud. Prognoositakse, et temperatuur tõuseb keskpika perioodi, st järgmise paari aastakümne jooksul veel ühe kraadi võrra. Kui kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks ei võeta kasutusele tõsiseid meetmeid, võib ülemaailmne keskmine temperatuur tõusta 4°C võrra või rohkemgi ning see mõjutab ulatuslikult kõige õrnemaid ökosüsteeme, vähendab märkimisväärselt bioloogilist mitmekesisust ning ohustab oluliselt paljude tihedalt asustatud piirkondade toidukindlust. Kõrge temperatuuri ja niiskustaseme kombinatsioon võib teatud piirkondades ja teatud aastaaegadel paljusid tavapäraseid inimtegevusi raskendada.

Milline on kliimamuutuse mõju tulevikus? See erineb piirkonniti tugevasti. Mitmete erinevate tegurite tõttu ei jaotu kliimamuutuse mõjud ühtlaselt, näiteks madalamad rannikualad ja väiksed saared Vaikses ookeanis saavad meretaseme tõusu tõttu rohkem kannatada. Ent küsimus ei ole üksnes geograafilises asukohas; jõukamad riigid on vähemhaavatavad ning saavad võimalikke kahjusid paremini ennetada, kuna piirkonnad ei ole tavaliselt nii tihedasti asustatud ning omavad tagajärgede ennetamiseks ja nendega kohanemiseks rohkem ressursse. Vaesemad riigid satuvad suurema löögi alla, kuna sõltuvad rohkem põllumajanduslikust toodangust ning on seetõttu muutuvale temperatuurile ja veeringele rohkem haavatavad.

Teksti autor: Stefano Caserini – Istituto Oikos

Igapäevased valikud, mida iga inimene saab kliimamuutuse leevendamiseks teha

Väljend “kliimamuutuse leevendamine” viitab süsihappegaasi ja teiste kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisele ning metsade poolt neelatava süsihappegaasi koguse suurendamisele (lugege lisaks SIIT). Meie planeedi keskkonnatingimuste parandamine ning kliimamuutuse poolt mõjutatavate inimkogukondade abistamine ei ole üksnes poliitilisel, majanduslikul ja haldustasandil tegutsevate inimeste vastutus; oluline on ka meie igapäevane elustiil.

Et mõista meie tegevuse mõju keskkonnale, võetakse abiks ökoloogiline jalajälg, näitaja, mille abil võrreldakse loodusressursside tarbimist inimeste poolt ning planeedi suutlikkust neid ressursse taastada. Ökoloogiline jalajälg väljendab maa-ala suurust, mida inimkonnal on vaja taastuvate loodusressursside kasutamiseks ning tekkinud jäätmete neeldumiseks.

Välja on töötatud veel kaks sarnast näitajat: vee jalajälg, mis on mõõdupuuks inimkonna poolt kasutatavate mageveevarude tarbimise ja reostamise vahel, ning süsiniku jalajälg, mis väljendab otseselt ja kaudselt inimtegevuse tagajärjel tekkinud kasvuhoonegaaside koguhulka.

Mõõtes neid näitajaid mingi populatsiooni (üksikisiku, linna, ettevõtte, rahvuse või kogu inimkonna) kontekstis saame aimu, millist survet me planeedile avaldame. Niisugune teadmine aitab meil oma ökoloogilisi varasid targemalt kasutada ning toetada nii üksikisikute kui ühiste tegevuste kaudu maailma, mis asub Maakera piirides. Samas, kui võrdleme “meie” ökoloogilist, vee ja süsiniku jalajälge lõunapoolsete riikidega, saame esile tuua erinevused ning seeläbi pöörata tähelepanu vastutusele, mida meie kui põhjapoolsete riikide kodanikud kanname teiste kogukondade ees, mis meie arengumudeli tagajärgede tõttu kannatavad, kuid oma tegevusega ökosüsteemidele nii tugevat mõju ei avalda (loe lisa peatükist 2. ja 3.).

Kliimamuutuse leevendamiseks peame levitama sõnumit, et olukorda saab muuta ning selleks tuleb meil kõigil kohalikul tasemel tegutsema hakata. Alustama peaks meie igapäevaste valikute muutmisest.

Teksti autor: Anna Brusarosco – CeVi